08 detsember 2010

Isadega ekskursioonil

Pühapäeval,5.dets. käisime koos isadega Kiek in de Köki bastionikäikudes. See oli väga huvitav ekskursioon. Meile näidati seal mitut filmi. Esimene film rääkis sellest, kuidas hakati Tallinna linna rajama umbes 1000 aastat tagasi ja kuidas vaenlased erinevatel aegadel Tallinna vallutasid. Teine film näitas, kuidas Tallinna pommitati. Kolmas film näitas, kuidas Tallinn tulevikus võiks välja näha. Bastionikäigud olid umbes 15 meetri sügavusel mulla all. Pommitamise ajal kasutati neid varjendina. Hiljem on seal kogunenud punkarid ja elanud kodutud. Arvatakse, et kogu Tallinna vanalinna alune on selliseid käikusid täis. Isegi kummitust on neis käikudes nähtud. Ma arvan, et isadele meeldis ka väga meie ekskursioon.
Mikk

Me käisime 5. dets. isadega Kiek in de Kökis. Alguses pidime natuke ootama, kuni kõik kohale jõudsid. Niikaua saime seal ühest telekast ennast vaadata, kui kaamera ees seisid. Kui kõik olid kohal, siis näidati üht filmi Tallinna ehitamisest. Siis hakkasime mööda 300 aastat vanu treppe maa alla minema. Maa all läks tee kaheks. Vasakul pool oli minevik ja paremal pool tulevik. Meie läksime algul mineviku poole. Seal oli igasuguseid kunstinimesi näha. Üks neist oli suure habeme ja musta kübaraga mees, kes oli siin 30 aastat vangis istunud ja siis ära surnud. Edasi saime valida, kas tahame laste legendi näha või dokumentaalfilmi Tallinna pommitamisest. Meie valisime pommitamise filmi. Sellel filmil oli hästi võimas heli. See oli nii vali, et mul isegi hakkas sees kõik värisema. Giid ütles, et see on sellepärast nii tehtud, et inimesed tunneksid, mis tunne oli päriselt pommitamise ajal siin olla. Edasi nägime üht vaimu seina peal. Kaugelt vaadates tundus see nagu päris, kuid tegelikult oli see valgustusest tehtud. Giid rääkis, et ühed töömehed olid sellist vaimu siin näinud. Aga võib ka olla, et nad olid liiga purjus ja sellepärast nägid viirastust. Minevik lõppes ära klaasseinaga. Selle taga läks käik veel edasi, kuid seal oli vesi põrandal. Siis läksime tuleviku poole peale. Seal saime ühe rongiga sõita ja samal ajal filmi vaadata, milline on Tallinn tulevikus. Kõige lõpuks nägime üht slaidikava, milline võib olla Tallinn aastal 2219. Ning selle lõpus olid sõnad OI EI!
HANS - ANDRE