Täna sadas maha värske puhas lumi. Kolme klaasi kogusime erinevat lund: ühe panime servani täis tee äärest võetud lumega, teise panime teest eemalt võetud vana, kristalset lund ning kolmandasse värsket lund. Kirjeldasime üheskoos neid lume proove – värske lumi oli ilus pehme valge, vana lumi oli terav, teraline, sellega täidetud klaas oli raskem kui värske lumega täidetud klaas. Värske lumi näis puhtam. Tee äärest võetud lumi oli must, porine ja nägi väga kole välja, sellega täidetud klaas oli samuti raskem kui värske lumega täidetud klaas. Seejärel sulatasime lumeproovid ära ja uurisime seda vett, mille neist saime. Mõõtsime mitu milliliitrit saime värskest lumest vett ja mitu vanast lumest vett. Värske lumi oli kerge ja kohev ning sellest saime oluliselt vähem vett kui vanast lumest. Lumest saadud veed filtrisime läbi kohvi filtri ja vaatasime palju tahkeid osakesi paberile jäi. Ka päris puhtana näinud lumeproovis oli mustuse tükikesi sees, eriti kole oli vesi, mille saime tee äärest võetud lumest. Vana lume proovist saadud vesi oli vahepealne, silmaga oli näha päris palju mustuse tükikesi. Järeldus sellest ettevõtmisest oli, et ka kõige puhtamana näiv lumi on must ja seda EI TASU SÜÜA !
Samuti uurisime, mis on lume temperatuur ja kui kiiresti sulab lumi soojas vees ja kui kiiresti toatemperatuuriga vees. Vannitermomeeter kahjuks ei näidanud meile, kuidas soola lisamine lume temperatuuri muudab – ehk tulevikus õnnestub selleks katseks sobivamad termomeetrid muretseda.
